Stella Terna
Vanasti ütlesin, et olen isehakanud poeet, kuni keegi kord lausus, et poeet ei saagi olla midagi muud kui isehakanud. Ja just nii minust poeet saigi - lihtsalt hakkasin. Peamiselt sellepärast, et teisiti ei saanud.
Ma olen naine — sügav, mahlane ja kirglik naine. Mitmetahuline olend, kes leiab
alati midagi, mida armastada. Ma olen korraga vürtsikas ja malbe, must ja valge,
mees ja naine. Polaarne. Elu nautiv hedonist ja valguselaps, kelle südames on juba lapsest saati selge teadmine: minu töö on tuua inimesi lähemale oma hingele.
Astroloogias olen kalad — veemärk, kes ujub nähtamatus maailmas. Ja tõepoolest,
nähtamatu ongi see, mida kõige paremini tajun. Minu töö ja looming sünnivad sellest
tundlikust ruumist, kus tunded, sõnad ja energia kohtuvad ning saavad kujuks.
Ma ei oska ega taha teha midagi poolikult. Kui ma loon, siis täiega. Kui armastan,
siis lõpuni. Kui elan, siis päriselt. Kui vestlen, siis silma vaadates ja tões.
Minu looming ühendab kahte maailma: ühel pool müstiline, voolav ja ettearvamatu ning
teisel pool ambitsioonikas, struktureeritud ja väekas. Ma aktsepteerin, et võin olla
mitu asja korraga — ja õpetan seda ka teistele.
Ma loon, sest ma ei saa teisiti. See on mu hingekutse ja põhjus, miks olen siia
sündinud. Mida sügavamalt alistun oma loomele, seda lähemale tulen oma hingele.
Ja kui see juhtub, näitan teed ka teistele.
Juured & lapsepõlv
Ma olin lapsena väga elav, väljendusrikas, avatud, suhtleja ja esineja. Mulle meeldis juba väikesest peale kirjutada, ja mu kirjandusõpetaja kordas emale tihti, et Stella saadab elus korda suuri asju. Kui olin seitsmeaastane, kolisime Soome ning kogu oma haridustee – 1. kuni 12. klassini – läbisingi seal. Soome keel on mu teine emakeel.
Soomes elamine on olnud üks suurimaid mõjutajaid minu elus. Võib-olla just seetõttu tunnen Eestiga ja eesti keelega nii tugevat sidet – ma tundsin sellest seal elades puudust. Olin patriootlik ja parandasin igaüht, kes mind soomlaseks pidas. Eesti keel oli mulle oluline, ja on seda tänaseni. Seepärast on mul eriliselt hea meel, et saan oma luuleraamatuga tuua inimesi eesti keele ja kirjanduse juurde. See on üks minu põhiväärtustest.
Lapsena olin leidlik ja ettevõtlik – eriti siis, kui pidin leidma viise, kuidas vältida asju, mis mulle ei meeldinud. Olen alati olnud mugav, kuid valmis nägema vaeva selle nimel, et elu oleks kerge! Näiteks viiendas klassis ei meeldinud mulle käia
vahetundides õues külmetamas, nii et tegin klassijuhatajaga kokkuleppe: kui korrastan tema laua ja pesen ta AC/DC tassi, võin vahetundideks klassi jääda. See võtab hästi kokku mu ettevõtliku geeni – leida loovlahendusi, et vältida virelemist. Ma tean, et alati on võimalik paremini.
Ettevõtlus & karjäär
Minu ettevõtlusteekond algas juuksurina. Esteetika ja ilu loomine on olnud mulle omane – arvan, et olen selle geeni saanud oma emalt, kes on florist. Töötasin juuksurina mitu aastat suure kirega, kuni tekkis soov reisida Euroopas. Selleks vajasin uut erialast suunda. Kuna sotsiaalmeedia oli mulle ammu huvi pakkunud, otsustasin just seda teed minna. Nii leidsingi ettevõtetest kliendid ja sain jätkata ettevõtlust asukohavabade projektide kaudu. Sotsiaalmeedia valdkonnas hakkasin peagi koolitama persoonibrände ja väikeettevõtjaid.
Naisloojad
Ühel hetkel viis elu mind kokku tänase äripartneri ja väga lähedase sõbranna, Anete Juurikuga. Meid ühendas soov luua naistele ruume – kohti, kus hingata, rääkida ja lihtsalt olla. Minu kirg inimeste hingede puudutamise ja naistevaheliste sügavate, usalduslike sidemete loomise vastu kasvas üha enam, ja nii sündiski Naisloojad. Selle nime alt oleme korraldanud naistele mitmeid retriite, ringe ja mentorlusprogramme, eesmärgiga, et naised üle Eesti tunneksid end kuulduna ja nähtuna. Et oleks koht, kus saab olla päriselt – hinnanguteta. See on tänaseni üks kõige tähendusrikkamaid töid, mida olen teinud.
Kõik, mis minu elus täna on – mu rahu, loovus, julgus ja armastus – võlgnen ma sellele Stellale, kes julges üks hetk teele asuda, teadmata mis teda ees ootab ja samas nii sügavas usus, et see on tema jaoks õige tee.
Sisemine töö
Viimased viis-kuus aastat olen olnud sügaval enesearengu teekonnal. Olen end sellel teel palju harinud, osalenud koolitustel ja töötubades, käinud erinevates teraapiates – nii klassikalise suunaga psühholoogide juures kui ka holistilise suunaga praktikates, nagu näiteks konstellatsioonides.
Olen teinud tööd oma suguvõsamustritega– küsinud, miks teatud mustrid mu elus korduvad ja kuidas nendest terveneda? See töö on kandnud vilja nii isiklikes suhetes ja töös, kuid peamiselt on see investeering tasunud ära sõpruses, mis mul on iseendaga.
Mind on alati huvitanud inimese psüühika, vaimsus ja tundemaailm. Nii enda kui teiste oma. See on olnud tee tagasi päris minuni – läbi mõistmise, kogemise, tunnetamise ja aususe. Aastal 2024 sain ka ATH diagnoosi, mis on avanud mu elus palju uksi. Näen seda kui oma unikaalse aju kingitust – midagi, mis võimaldab mul elule läheneda teistmoodi, sügavamalt ja loomingulisemalt.
"Kõik see sisemine töö ja enesetundmise teekond on loonud tugeva vundamendi ka minu loomingule.
Mul ei oleks olnud võimekust minna oma luules nii sügavale – puudutada valusaid teemasid nagu sisemine laps, hüljatus, armastus, suguvõsamustrid ja vaimsus –
kui ma poleks ise nende haavadega silmitsi seisnud ja neid teadlikult tervendanud.
Minu luuleraamat on aastate pikkuse sisemise töö ja aususe tulemus.
Kui saaksin sellest peatükist edasi anda ühe sõnumi, siis oleks see see: sina oled oma elu kõige huvitavam ja põnevaim projekt. Sinu elukvaliteet, õnn, unistuste täitumine ja armastuse sügavus on otseses korrelatsioonis sellega, kui sügavale oled valmis iseendasse minema. Julgust sellel teekonnal!"
Kui saaksin sellest peatükist edasi anda ühe sõnumi, siis oleks see see: sina oled oma elu kõige huvitavam ja põnevaim projekt. Sinu elukvaliteet, õnn, unistuste täitumine ja armastuse sügavus on otseses korrelatsioonis sellega, kui sügavale oled valmis iseendasse minema. Julgust sellel teekonnal!"
MINU RAAMAT
Aitäh, et lugesid minu lugu! Kui sind kõnetas ja soovid teada, kuidas sündis minu debüütluuleraamat "Vabavoolu veele", siis loe raamatu lugu siit!
Valu
Selle kirjutamise ajendiks sai pikaajalise paarisuhte ootamatu lõpp. Oma suurimas
valus ütlesin sõbrannale: „Kui midagi muud sellest jamast ei sünni, siis vähemalt ma
kirjutan luuleraamatu.“ Ma teadsin kohe, et see saab olema minu viis oma tundeid
sõnastada ja valu leevendada. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et see raamat ise saab
minu tervenemiseks.
Ma istusin öösiti teetassiga üleval ja kirjutasin – tundest, tundest ja veel kord tundest.
Iga leinaetapp tuli kordamööda: vahel edasi liikudes, vahel tagasi algusesse
kukkudes. Kui keegi küsib, miks ma ei kirjutanud „päevikuformaadis“ tekste, vastan,
et luule algab sealt, kus kõne ei jaksa enam tundeid kanda. Vahel on vaja
kontsentreeritumat vormi – ja minu jaoks oli luule ainus keel, mis mind mõistis.
Raamatu esimest poolt kirjutades uskusin alateadlikult, et oskan kirjutada vaid
valust. Käisin öösiti oma haavadelt koorikuid maha kiskumas, isegi siis, kui need
oleksid pidanud paranema. Mul on omamoodi suhe melanhooliaga – olen alati
alateadlikult nautinud poeetilist valu. Olen tahtnud elada nagu filmis, ja seda elu olen
endale ka loonud.
Vabavoolu veele
Ühel hetkel sattusin täiesti juhuslikult (või pigem mitte juhuslikult) Elena Koidu
konstellatsiooni töötuppa, kus tuli välja, et olen oma valus kinni. Uskumus, et pean
kirjutamiseks oma hinge ja südant piinama, ei lasknud mul elus edasi liikuda. Elena
ütles mulle midagi väga olulist:
„Stella, kui sa kirjutad valust, siis sa tõmbad ligi inimesi, kes on valus – ja hoiad neid
seal, nii nagu hoiad iseennast. Kui sa soovid olla eeskujuks, siis kirjuta ennast valust
välja. Nii näitad ka teistele, kuidas saada õnnelikuks.“
Olen talle siiani sügavalt tänulik, sest just sellest hetkest hakkas mu elu muutuma.
Pärast seda töötuba sündis raamatu murdepunkt – luuletus „Vabavoolu veele“, mis andiski raamatule nime.
Tagasi iseendasse
Elu hakkas voolama. Ma andsin ära oma valu ja see lõi ruumi uuele. Hakkasin
kirjutama avatud südamest – unistustest, usaldusest, enda tundmaõppimisest.
Mõistsin, et luule on minu manifesteerimise kanal: millest kirjutan, seda loon. See on justkui otsekõne Loojaga.
Kirjutasin öösiti, justkui transis. Vahel mõtlen, kas olen üldse oma luuletuste autor või lihtsalt taevavahendaja – sõnumite edasiandja enese ja teiste tervenduseks.
Kui minult küsitakse, kas kogen „writer’s block’i“, siis ütlen alati: autoriblokk on
initsiatsioon. See on kutse minna veel sügavamale oma tõesse ja vabastada
vastupanu. Kui sõnu ei tule, tähendab see, et ma pole veel valmis selliseks
aususeks. Sõnad ei allu mulle – mina allun neile. Mul on tohutult suur austus oma
loome vastu, ja oma sisemist oraaklit ma ei suru. Ta avardub mu sees siis, kui on
õige aeg. Kui on midagi, mida ma siin elus kõige enam usaldan, siis see on ajastus.
Seega kirjutasin raamatut alati ainult siis, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Raamatu lõpp on omaette rõõm ja alistumine. Seda ma siin ei paljasta – las see jääb
üllatuseks.
MINU MISSIOON
Minu missioon on kehastada iseenda kõige võimekamat, sügavamat, naiselikumat ja
targemat olemust. Ainult nii saan tõeliselt toetada ja juhendada teisi. Kui vahel
eristatakse individuaalset ja ühiskondlikku missiooni, siis minu jaoks teenin ma
ühiskonda kõige kõrgemalt just iseendasse sukeldudes.
Ma ei taha näidata teed õpetades, vaid kehastades. Kõik muu järgneb loomulikult.
Raamat „Vabavoolu veele“ on loodud taotlusega, et see leiaks üles iga inimese, kes
on valmis armastama – veel sügavamalt, veel ehedamalt, veel suurema usaldusega.
Ma loodan, et kui see raamat sinuni jõuab, siis avab see sinus kohti, mida sa
varem pole endas näinud; puudutab seda osa, kes on olnud tähelepanuta; ja
toob nähtavale taipamisi, mis on ammu oodanud oma aega.
Selleks, et sa saaksid terveneda. Ja astuda oma hingele lähemale.